Better now than never

Asjade loogiline käik oleks olnud kolida välismaale ning esimese nädala lõpus alustada blogimist. I'm special.

Kolisin Tšehhi Vabariiki juba kuus nädalat tagasi, ent erinevate sündmuste tõttu pole ma lihtsalt viitsinud midagi kirja panna. Nii tuim vabandus ongi! Seega püüan nendest nädalatest teha all-in-one ülevaate. Võite kindlad olla, et palju häid detaile unustan kindasti esimesesse postitusse lisada, kuid I'm willing to live with that risk.

Note: üsna tõenäoline on, et kirjutades tulevad sisse kentsakad inglise k. fraasid, sest tuleb välja, et 1,5 kuuga on võimalik emakeel unustada. Mitte ehk unustada, aga loogiline lauseehitus kaotad. Eriti kui see alati pisut lohakas on olnud.

Anyhoo alustame siis algusest. Saabusin Tšehhi 2. septembri hommikul bussiga kuskil kella 8 ajal. Tulin koos projektikaaslastega Leedust ja Lätist. Tänu pikale veenmisele ja tüütamisele tegi bussijuht piiri lähedal peatuse, et ma saaksime maha minna. Meile tuli vastu üks tore naisterahvas, kes toimetas meid korteritesse. Igatahes päev möödus rahulikult ja lebotades. Jagan kodu kolme vabatahtlikuga- Katharina(19) Saksamaalt, Danielle(26) UK-st ja Alexander(29) Bulgaariast. Üsna rahulikud inimesed ja siiani on elu maasikas. Lisaks meile neljale on Náchodis [häälda Naaaaaaaaahod] veel kaks korteritäit vabatahtlikke- Babsi(18) Austriast ja Jonas(24) Belgiast; Liane (18) Saksamaalt, Raquel (22) Hispaaniast ja Reinis(21) Lätist. Sama organisatsiooni all töötavad, kuid teises linnas elavad Amy(25) UK-st, Elvyra (22) Leedust, Fabian (18) Saksamaalt ja David (25) Hispaanist. Sellega lõppeb kena ülevaade teistest vabatahtlikest.

Esimese nädala jooksul tutvusime kesklinna ja noortekeskusega. Saime kõnekaardid, tegime endale pangakontod, kohtusime linnapeaga ning maitsesime kohalikke toite. Saabusin siia riiki eeldades, et koht sarnaneb Eestile. Eksisin rängalt! Alustades maastikust, toidust, kultuurist, aja kasutusest, hobidest ning lõpetades täielikult susiseva ning veniva keelega. Keelest rääkides olid esimesel kahel nädalal intensiivtunnid. Oh wow! Pidi olema lihtsam omandada, kui Vene keelega kursis oled. Seni ajab vaid segadusse ning nüüd ei oska kumbagi keelt kõnelda. Isegi Eesti keeles skype'imine tekitab probleeme.

Ah, et mida ma siin õigupoolest teen?

Esmaspäev kuni neljapäev töötan ühes armsas algkoolis Žďárky nimelises külas. Kogu külas elab umbes 1000 inimest ning koolis käib ligi 50 last. Siin on kokku vaid kolm klassi, sest 2-3 ja 4-5 on liitklassid. Õpetajad annavad korraga kahele astmele sama ainet. Hea balansseerimine käib pidevalt, et kõik rahul oleksid. Enamasti abistan probleemsemaid lapsi kahes erinevas kunstitunnis(lõikamine-kleepimine ning maalimine) ja inglise keeles. Näiteks ühel kutil on probleeme rääkimisega, ent meie koostööd see ei mõjuta. Pealegi ta on täielik moosivaras oma nunnude punnis põskede ja ruuduliste pükstega. Nii muhe tüüp lihtsalt! Siis veel abistan poissi, kel on tähelepanuga probleeme. Paar minutit jaksab kuulata ja siis on pea kadunud. Vähemalt on ta ülisõbralik, abivalmis ja mõistab mu keele oskamatust. Kolmas poiss, kellega koos töötan on tõsise puudega, ent ta on nii andekas. Anna poisile hetk aega mõtlemiseks ning ta vastab kõik küsimused õigesti. Esimesel nädala kui kooli läksin polnud mu juhendajat seal, seega määrati mind teda kõikides tundides abistama. Kui E-T-K püüdsime kuidagi omavahel hakkama saada, siis kolmapäeva viimases tunnis hakkas kutt minuga inglise k rääkima. Meisterdasime parajasti järjehoidjale kosmost, kui ta järsku juhiseid inglise k. andma hakkas. "Cut pink moon", "cut yellow stars", "rocket!", "sticker"- ma olin nii liigutatud, sest seni polnud ma ta ühestki sõnast aru saanud. Palusin samal õhtul Alexil joonistada talle pilt kosmosest. Järgmisel päeval seda üle andes oli poisi ja ta isa üllatus samaväärne rõõmuga. See oli tõeliselt armas hetk. :)
Muide, küla asub 9km kaugusel kodulinnast ja E-K sõidan sinna rattaga. Jee! Neljapäeviti lähen 6.25 bussiga (ehk ärkan umbes 5.15, et 6.08 kodust lahkuda) ning naasen ühe vahva õpetaja autoga.

Lisaks kooli tegutsemisele, käin igal esmaspäeval seitsmendal tundi andmas lasteias! Nunnud mudilased õpivad sel aastal esimest korda inglise k. Esimesed kaks nädalat käis mu juhendaja kaasas ja oli tõlgi eest, kuid täna (14.10) viisin tunni iseseisvalt läbi. Või noh.. kõik laused olid eelnevalt kodus Tšehhi k tõlgitud ning kui puterdama hakkasin, siis palusin kasvatajal lugeda, lastele seletada. Aga meil oli niii-niii tore! Usun, et sellega hakkab nalja saama. 10 pisikest tšehhi vs üks suur eestlane, oi jah :) 

Ja veel lisaks kohustustele Žďárkys käin kaks korda nädalas Deckos abis. Kolmapäeviti keraamikas ning neljapäeviti draamaringis. Viimases olen vaid korra käinud ning keraamikasse lähen loodetavasti esmakordselt sel nädalal. Seega tegutsemist jagub!

Et mul igav ei hakkaks, siis haldan koolis veel suurt stendi, aitan projekte korraldada ning hetkel valmistan ette oma miniprojekti (mis antud hetkeks on päris pikaks protsessiks kujunenud).

Paari sõnaga mu "mini"projektist, mis on kohustulik igale vabatahtlikule. Vähemalt siin riigis on see ette nähtud :) Plaanis oli 24. veebruaril läbi viia Estonian Day, kuid õpetajate sõnul ei jõua nad nii kaua oodata. Tahavad enne mu kodumaast kuulda. Seega pisut mõttetööd ning töötasin välja programmi 15 minutes of Estonia. Ehk alustades novembrist kuni veebruarini on igal nädalal igal klassil ühe päeva ühes tunnis 15 minutit Eesti aega. Igal veerandtunnil on kindel teema, mida annab siduda ka riikliku õppekavaga. Teemadeks on üldine riigi ülevaade, lipu meisterdamine, geograafilise kaardi joonistamine, populatsiooni võrdlemine ning arvutamine, loomad ja loodus, 2x Eesti keel, pärimusmuusika, laulu-ja tantsupidu, rahvatants, tuntud kunstnikud ja neilt inspiratsiooni hankimine, spordi ülevaade (kiiking), saunakultuur, laste enda valik ning viimaseks 24. veebruar on pidupäev! :) Küllaltki mahukas ettevõtmine, ent kindlasti tasub end ära.

Sellega meenub esimesel nädalal kogetu, mis oli suuresti miniprojekti teema ajendiks. Nimelt läksin kohalikku turismiinfokeskusesse, et postkaarte ja marke osta.
"Where would you like to send the cards?"
"To Estonia."
"What?"
"To Estonia!"

"...Is that in Europe?"
"....yes..."

Tore esmamulje! :) Samas ei saa pahaks panna. See kõik toimus ju vaid 22 aastat tagasi.

Pealegi on paljudel inimestel raskusi mu päritolu esiteks arvamusi ning teiseks mõistmisega. Kuue nädala jooksul olen päris palju erinevaid pakkumisi kuulnud. Küll olen ma kohalik, sakslanna, poolakas, britt, rootslanna, soomlanna, norrakas, taanlanna, iirlanna ning mu lemmik AUSTRAALLANNA. Ausalt, selle peale poleks ma eales tulnud! Igatahes pärast nende küsimuse kuulmist, pean enamasti tükk aega seletama, ET Eesti ON riik ning KUS see täpselt asub. Ma tõesti ei oodanud midagi sellist, tho it's fun :)

Välismaal oldud aja jooksul olen veel...

... veetnud pika nädalavahetuse organisatsiooni on-arrival treeningul väikeses mägikülakeses
... kogemata Poola metsas ringi uidanud

... Hradec Kraloves Aafrika peol käinud
... igal pühapäeval pannkooke küpsetanud
... nädala Saksa piiriääres Nebocady linnas CZ national agency on-arrival treeningul veetnud (imekaunis koht!)
... Prahas EVSi peol käinud
... samal korral ööbimispaigata Prahas ringi trallinud
... lossifestivalil lastega mänge mänginud
... noorteka mini-loomaaaias merisigu paitanud
... hommikul kell 7 lossi juures olematut päikesetõusu nautinud
... kohaliku õlletehase avatud ustepäeval kohalikku toodangut mekkinud

... kolm (!) filmi vaadanud
... rattaga ligi 234km maha vuranud! ps, I didn't own a bike in Estonia.

Oh me, oh my mul oleks veel nii-nii palju kirjutada, sest tõesti iga päev uued seiklused. Selle nädala lõpp tuleb ulmeline, ent püüan uue harjumusena vähemalt korra nädalas oma blogi täiendada..
.. kui keegi teine ei loe, siis vähemalt saab vanaemale printida ja raamatu koostada.

High five kõigile, kes viitsisid lõpuni vastu pidada :)

Järgmise korrani,
Ann